never look back

Alati kui meie elus midagi lõppeb ehk siis lähme tülli inimestega, lahkuminekud jne, siis mõtled paratamatult, et oleksin tahtnud öelda palju asju, nii häid kui halbu. Mõnikord julged öelda seda aga hiljem kahetsed, sest oled jälle tagasi selles ringis ja ei suuda lõpetada mõtlemist: mis oleks, kas see muudaks midagi ? Võib-olla tõesti aga ju pidi siis nii minema. Peamine on see, et sa ei kaota ennast ja pingutad paremuse poole, sest ühel päeval, tuleb see õnn, tuleb see armastus... Lihtsalt mine vooluga kaasa ! :)

all we need is love...

Pole siia ammu midagi kirjutanud aga aega vähe, igatahes ei hakka ma kirjutama teile oma igast draamast, suhtest,  pettumisest jne. On juhtunud, mis on aga ma olen ikka siin. Suvi on kiire olnud, hetkel Soomes, puhkan. :) Vahepeal siin toimunud igasugust jama aga noo ma lähen eluga edasi, ei koti kui mõned seda ei suuda, vabandust aga ma ei soovi istuda kinni kuskil mälestuste koorma all ja halada, tuleb edasi liikuda ja nii lihtne see ongi. Muidu jah, alustan sügisel 12-ndat klassi ehk siis hakkan lõpetama keskkooliga aga pole siiani selgusele jõudnud, mida ma oma eluga teha tahan. Ei oska midagi mõelda, loen ja otsin abi aga ikkagi kuidagi tupikus omadega aga loodetavasti asi muutub. Olen ka suhetega lõpu teinud, aitab sellest. Ma pean endale keskenduma rohkem hetkel. Lihtsalt uskumatu, milliseid inimesi kohtab oma elus. Sõnadest jääb väheks. Aga peaasi, et alati on su kõrval keegi, kes sind kuulab ja mõistab (või vähemalt üritab) ja ütleb, pea püsti, sa väärid paremat, sa saad hakkama :) sellised inimesed on kullatükid ja minagi olen ühe neist ülesse korjanud :)

Mõnusat suve jätku ;)

NOT A SAINT

helllouu, pole vist ammu kirjutanud :D aga palju palju on juhtunud. inimese elu võib ikka uskumatult muutuda.... alustuseks olen vaba ja vallaline, jee (vist) aga valus oli ka :((( . teiseks lähen lube nüüd tegema ja saan auto ka ja terveks suuveks ma lähen soome tööle. need on siis värskemad uudised ja väga positiivsed ka sest mul nii hea kõik . siis siin on hullumeelsedi aegu olnud, ikkka täitsa kreisiii aga ma arvan et ei hakka siiia nendest kirjutama, kirjutan siia kuna jälle kripeldab midagi südamel ja tahaks lihtsalt sellest kirjutada, et saaks välja öeldud. ei oska kuskilt alustada aga tunnen, et mu elust on palju kadunud, just mõtlen sõpradest, pole enam siin kodukandis inimest kes mulle helistaks ja ütleks, tsau kuule, tule välja, räägime, kuidas sul läheb jne. kõik on sellised et aa kuule mdea helistab hiljem ja tegelt ei võta keegi ühendust jne. välja kutsumisest ei hakka rääkimagi, ainult siis meenun mina kui on surmigav. see kõik ajab nii segadusse mind ja ma ei tea mida neist inimestest enam mõelda ja kes ma neile üldse olen ? ja kas ma tähendan nende jaoks üldse midagi ? üli nõme on kuhugi minna ja siis näed neid inimesi seal ja siis kõik tulevad oii tsau kallikene ja blablabla aga miks mind ei ole muidu olemas ? muidu keegi ei märka mu olemasolugi. ei tea kaua saab mõningaid inimesi enam on sõpradeks või sõbrannadeks nimetada kui selline suhtumine on.

tsau .
K.